Me oleme kõigest surelikud

Me oleme kõigest surelikud.
Me pole täiuslikud.
Me elame.
Me katsetame uusi asju.
Me teeme vigu.
Me komistame.
Me kukume.
Me saame haiget.
Me tõuseme uuesti püsti.
Me proovime uuesti.
Me õpime.
Me areneme.

Ja oleme iga päev tänulikud selle hindamatu võimaluse eest, mille nimi on ELU!

 

Ma ei ole armukade tüüp

 

Kuhu kõnnivad kassid...

 

Marko Matvere - Nõia Elu

 
 
 

 

Vahvat volbriööd!

Volbripäeva tähistamine volbrilaupäeval ehk 30. aprillil on linnades ja asulates saanud tänapäeval hoo sisse.
Alates 1980. aastatest tähistatakse seda päeva kõigi nõidade ja maagia päevana.
Sel puhul korraldatakse (nõia)etendustega pidusid, tehakse lõket ja küpsetatakse vorstikesi või liha.
Kindlasti on volbripäev üks neid päevi, mille kombestik on ajast aega tugevasti muutunud.
Nõidade peod polnud kõikjal ühtviisi tuntud.
Näiteks 19. sajandil oli volbripäev eestirootslastel teada kui nõidade liikumisaeg.
Sealt levisid uskumused lähemate naabriteni.
Ka Läänemaal ja saartel teati veel 20. sajandi keskpaigas, et nõiad käivad loksperil.
Sinna sõitsid enamalt jaolt peremehed, kuid ka muu “kunste” valdav rahvas.
Loksperil käimine ja seal mõõkadega vehklemine oli maa peal nähtav virmalistena.
Aga siis ei sõidetud sinna sugugi volbripäeval (ega selle laupäeval), vaid hoopis neljapäeviti, jõulude ajal, suurel nädalal ja muudel tähtpäevadel.
Nii oli see vanal ajal.
Päris uuel ajal liiguvad volbrilaupäeval igasugused salkus ja kaltsus tegelased, fantastilised elukad, küürakad nõiamoorid, väikesed nõiad, šamaanid ja haldjad ringi.
Olendeid on ilusatest peletisteni.
Tantsitakse, lauldakse, käiakse temaatilisel diskol või istutakse vaikselt oma seltskonnaga lõkkevalgel.

 

Ära kunagi unusta 3 tüüpi inimesi enda elus

 

Kuidas Sa kirjutad sõna "armastus"?

 

Vajad kallistust?

 

Kui hea on minu ema!

Kui hea, et minu ema
on minu moodi täpselt.
Vist õppinud on tema
nii mõnda oma lapselt.
On võõras talle vale,
ei kedagi ta pelga,
ja abivajajale
ei pööra iial selga.
On väga tark ja hoolas,
on vallatu ja visa.
Vaid ükskord nägin: voolas
ta põske mööda pisar.
Ma rääkima ei hakka, 
mis kõik sel päeval tegin.
Mu jonnipunn jäi vakka,
kui ema pilku nägin.
Kui hea on minu ema!
Ma teadsin juba varem:
on minu moodi tema,
kuid palju-palju parem.

(Leelo Tungal)

 

Kevad

Nüüd juba mitmes öö on soe,
tuul kõnnib kikivarvul,
võilille rõõmsaid nutte poeb
maast lugematul arvul.

Luht rohetab ja kirendab
ja paisub varsakabi
ja jõgi kuldselt virvendab,
ka temal talv on läbi.

Kõik mutukad ja putukad
on ärevil ja jutukad,
et kevad võidu sai.

Ja tuhat väikest muusikut
nüüd hõiskab eemal kuusikus:
“Käes mai! Käes mai! Käes mai!”

(Heljo Mänd)