Sa tunned armastust

 

Laul Sinust ja minust

 

Selleks, et nautida vikerkaart

 

Sõnade putukad suminal lendavad

 

Ma olen armastanud

Ma olen armastanud
armutumal kombel
kui oleks rinnas
sadu südameid.

Mu hing on võtnud
imelisi vorme.
On ihul armumärke
tuhandeid.

Uus päev mind imeb
endasse kui ime,
ma sulan üleni
ta lembusesse.

Ja seal Sa ootad mind:
uus arm, kel pole nime.
End kannan kätel
Sinu embusse.

(Ave Alavainu)

 

Ma tulen tagasi õhtul...

 

Siiralt vabandan

 

Urmas Alender - Teisel pool vett

 
 
 

Ma kuulsin Sa hüüdsid
mind teisel pool vett.
Su hääl oli nukker ja hell.

Ma kuulsin, ma seisma
jäin teisel pool vett.
Ei silda, ei paatigi sel.

Sa hüüad, Sa hüüad,
mind teisel pool vett,
vangi mind võttis Su hääl.

Nüüd jooksen ja ahastan
teisel pool vett,
ei parvegi lainete pääl.

Nii palju on vett, et otsa ei näe,
ja ujudes lõppeks mul jaks.
Kui ujuksid vastu ja haaraksid käe,
las põhja siis vajuks me kaks.

Aga ei, aga ei,
Sul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.

Ja ei, ja ei,
mul teisel pool vett,
on aru ja mõistus veel peas.

 

Õpeta mulle rahulikku meelt!

Õpilane küsis õpetajalt:
“Sa oled nii tark! Sa oled alati heas tujus ega vihasta kunagi. Aita ka mul selline olla!”
Õpetaja nõustus ja palus õpilasel tuua kartulid ja läbipaistev kilekott.
“Kui sa kellegi peale vihastad, solvud või ise kellelegi liiga teed,” ütles õpetaja, “siis võta kartul ja lõika selle inimese nimi, kellega konflikt toimus, kartuli peale ja pane kartul kotti.”
“Ja see ongi kõik?” küsis õpilane imestunult.
“Ei,” vastas õpetaja. “Sa pead seda kotti endaga pidevalt kaasas tassima. Ja iga kord, kui jälle solvud või vihastad, lisa samal moel uus kartul sellesse kotti.”

Nii õpilane tegigi.
Aja möödudes tekkis õpilase kotti aina rohkem kartuleid ja see muutus üsna raskeks.
Seda oli üpris ebamugav kogu aeg kaasa tassida.
Pealegi hakkasid esimesed kartulid mädanema, muutusid ligasteks ja eritasid vastikut lõhna…

Õpilane läks uuesti õpetaja juurde ja kurtis: “Seda kotitäit pole võimalik endaga kaasas tassida, sest ta on nii raske ja vastikult mädanev! Õpeta mulle kuidagi teistmoodi rahulikku meelt.”

Õpetaja aga vastas: “See, mis sinuga toimus, toimub ka su hinges – sa lihtsalt ei märka seda kohe.
Su käitumine muutub harjumuseks, harjumused – iseloomuks, halvad harjumused vastikuteks pahedeks.
Ma lihtsalt andsin sulle võimaluse jälgida kogu seda protsessi ise.
Iga kord, kui otsustad solvuda või kellelegi liiga teha, mõtle, kas sul on vaja kogu seda koormat endaga kaasa tassida.”

 

Mõnusat mihklipäeva!

Mihklipäev – 29.september

Mihklipäev oli pidude ja kooskäimiste aeg, sest sel päeval lõppes 19. sajandil karjatamishooaeg ja karjaste tööleping – karjane sai kooli minna. Samuti lõppesid mihklipäevaga kevadel jüripäeva ajal kaubeldud teenijate ehk suviliste lepingud. Seesugusena on ta olnud pikka aega vastandpäev maarja- ja jüripäevale, millal algasid karjatamised ja hooajatööd. Üldiselt oligi ju tegemist päevaga, millal lõppes valge ja soe suveaeg. Mihklipäevast alustati talviste tähtpäevade arvestamist (mihklist kuus marti, mardist kaks katri, kadrist neli jõulu).

Ometi polnud karjast vabanemine üheselt määratud, vaid tihti püüti karjust hoida kinni esimese lumeni.
Nii ongi mihklipäeval püütud lund nõiduda. Kui karjast muidu lahti ei saanud, siis on Lõuna-Eesti karjus vedanud mihklipäeval valget oinast vastupäeva ümber kivi – siis hakkavat lumi sadama ja karjane pääseb vabaks.

Tänapäeval, kui mihklipäeva kombestik on kadunud ja selle tähistamine jäänud minevikku, tunneme seda päeva vanapärase ütluse “igal oinal oma mihklipäev” kaudu, mida lausutakse sageli siis, kui kedagi on tabanud suurem äpardus, karistus või töö. Veel 20. sajandi alguses oli ütlusel üsna konkreetne sisu, sest mihklipäevaks tapeti lammas ja valmistati õlut. Õlut on 19. sajandil ohvriannina maale, lihakeetmisvahtu laudaseintele visatud. Sellised ohvrid pidid tagama lambaõnne tulevaseks aastaks.

Üheks oluliseks ohvriloomaks on olnud veel kukk, kelle vere piserdamisest talliseintele on loodetud hobuseõnne. Ka on kana- ja kukeliha olnud hingedeajal hingedele viidavaks toiduks.

Päevale andis ilmet mihklilaat – oluline kokkusaamis- ja meelelahutuspaik, kus joodi liiku, vaadati uusi kaupu ja laadanalju. Mihklilaatu peetakse tänapäevalgi, eriti muuseumide õhutusel, ka koolides ning lasteaedades. Noorrahvas on veel teinud mihklituld ja kogunenud lõkke äärde või mõnda tallu tantsima ja pidutsema.

Peipsi-äärsetes ja Setumaa külades kestsid pühad kolm päeva: käidi sugulastel külas ja pidutseti.

Mihklipäeva kommete hulka kuulus ka Mihklite ülestõstmine.

Looduses kapsas veel kasvab, sääsed aga hakkavad magama jääma.

Toidud: suurema püha puhul valmistati tunnustoidu ehk lambaliharoogade (kõikvõimalikud lambalihast ja -verest valmistatud toidud: lambapraad, -supp, käkid) kõrval värsket leiba-saia, kooke ja muud.
Oli ju ka algamas hingedeaeg esivanemate koju ootamise ja kostitamisega. Küpsetati naereid ja kaalikaid. Joogiks oli õlu.

Keelud: kuna oli püha, siis tööd ei tehtud, otseseid keelde polnud.

Peaingel Miikael: peaingel Miikaeli nimepäev. Miikael, püha Miikael on Uue Testamendi tegelane, kelle võim oli nii suur, et ta võis isegi põrgust hingi päästa.

Miikaeli kultus sai alguse idapoolsetes maades, kus ta oli haigete kaitsja. Võimas ilmutus 5. sajandil Gargano mäel Itaalias aitas Miikaeli kultust läände levitada. 29. septembri pidustused tähistavad talle pühendatud kiriku pühitsemist Rooma lähistel. Walesis saavutas ta suure populaarsuse 10.-11. sajandil, Inglismaal keskaja lõpuks – talle on pühendatud 686 kirikut.

Kunstis kujutatakse teda vähemalt kahel viisil: kas lohet tapmas või hingede kaalujana kas viimselpäeval või lihtsalt mingil muul puhul. Teine kujutamisviis on tänapäeval vähem tuntud, kuid oli keskaegses kunstis tavaline.

Kuulsaim temaga seotud kabel Euroopas on Mont-Saint-Michelis, Normandias, kus varasema ilmutuse kohale rajati 10. sajandil benediktiini klooster.

Temaga seotud tähtpäevadest suurim on 29. september, mida nimetatakse ka püha Miikaeli ja kõigi inglite päevaks; alates 1696. aastast on Rooma kirikukalendris see päev pühendatud ka Gabrielile ja Raafaelile. Kohalikud pidustused tema ilmumise mälestuseks toimuvad Gargano mäel ja Mont-Saint-Michelis 8. mail ja 16. oktoobril.

Rituaalne lambaohver: paljudel rahvastel on kindla tähtpäeva või mingi kriisiga seotud vereohvrid – ohvriloomaks on kindel loomaliik, konkreetne loom valitakse välja liisuga või mingite omaduste tõttu. Näiteks ohverdavad põhjarahvad handid valge põdra oma taevajumalale Numi Toorumile, Uurali mäestiku lähedal elavad udmurdid valivad ohvrilooma püha tähenduse järgi. Inglastel on tänini säilinud tava ühiselt küpsetada lihavõtteks härjaliha.

Kriisiolukorras ohverdamisest on eestlastel teateid 17. sajandist, mil paganlik papp seletas põuda asjaoluga, et pühale Võhandu jõele ehitatud veski on vihastanud jõehaldjat sedavõrd, et see ei lase vihma sadada.
Haldja lepitamiseks lõhuti veskitamm ja ohverdati loitsu saatel talle härg. Ohvriloom oli haldjale meelepärane, sest rituaali järel hakkas vihma sadama. Kogu rituaali ja loitsukatke kirjutas üles pastor Gutslaff, kellele sedalaadi riituse läbiviimine ei meeldinud. Tänu üleskirjutusele on ka kerge tõdeda, et veel 19. sajandil, paarsada aastat hiljem, on asunduse-eestlased samasuguse loitsuga pöördunud piksehaldja poole. Kuigi neil oli loitsimispäevaks hoopis toomapäev ja kriisiriituse asemel tegemist tavakohase piksekahju ennetamise riitusega.

Hoopis tavalisem ohvriloom on olnud lammas: lambatapp ja -liha söömine kuulub väga kindlate pühade juurde: annepäev 26. 07, olevipäev 29. 07, lauritsapäev 10. 08, pärtlipäev 24. 08 ja mihklipäev 29. 09.
Veel on lambaohver kuulunud hingedeaega, samuti sellise olulise lõpetamisriituse nagu lõikuspüha juurde.
Kuigi avalikke ohverdamisi ja ohvririitusi ei ole eestlased viimastel sajanditel toimetanud, on iga talu viisipäraselt omaette lamba ohverdanud. Niisiis kuulus lambaohver kokku oluliste suviste majandustähistega nagu lõikuspüha ja suveperioodi lõpetamine. Ka kuulus see lammaste edenemisega seotud annepäeva ja piksega seotud tähtpäevade lauritsapäeva, pärtlipäeva ja olevipäeva juurde.

Kukeohver: kana ja kukk ohvriloomana (mõnikord on olnud oluline just kuke tapmine, enamasti aga siiski piirangud puudusid ja ohverdati kana) on kuulunud jüripäeva ja mihklipäeva juurde. Neist esimene alustas suveperioodi ja teine lõpetas selle. Ühtaegu oli jüripäeval tegemist olulise metsa ja metsloomade mõju tõrjumise ja kariloomade kaitsega, mihklipäeval aga karjatamise lõpu ja tõrjevahekorra lõpetamisega. Lisaks sellele kuulus ohver hingedeaja ehk esivanemate mälestamise, samuti sügiseste tähtpäevade mardi- ja kadripäeva juurde, mis mõlemad on seotud kujutlusega hingedest ja nende naasmisest. Kuke- ja kanaohver edendas hobuseid.

Oluline osa oli neil aga sellistes siirderiitustes nagu ristsed (titevaatamisel viidi keedukana ja titepudru), pulmad (elu edenemiseks löödi mustal kukel pea maha) ja matused (ohverdati kana; muidugi ka muid suuremaid loomi).

Kukk on osanud kurje vaime näha, mistõttu tema võõriku käitumise (kana moodi häälitsemine) järgi on arvatud, et ta näeb kuradit. Kurja tõrjumine on ka kiriku tornikuke ülesanne. Paljudes rahvajuttudes kirjeldatakse kurivaimudega kimbus olemist, mille lõpetab kukelaul – see märgib pimeduse elukate võimu lõppu ja paneb nad kiiresti oma valdustesse põgenema.

Kana käituminegi on ennustanud õnnetusi ja surma (kuke moodi kiremine, õled sabasulgede vahel). On ka usutud, et kana juhatab inimese hingele teises ilmas teed.

Mõlemad kodulinnud kuuluvad ka mütoloogiasse: taevakuke kiremine peletab deemoneid, taevakana munad veerevad päikese või tähtedena üle taeva.