Oli kord üks saar, kus elasid kõik tunded: Armastus, Kurbus, Tarkus, Lõbusus ja veel paljud, paljud teised.
Ühel päeval öeldi neile, et saar hakkab uppuma.
Kõik sõitsid oma paatidega ära.
Armastusel polnud paati.
Ta jäi saarele, kuni see oli peaaegu vee all.
Alles siis hakkas ta abi küsima.
Esiteks sõitis mööda Rikkus.
Armastus ütles: “Võta mind palun oma paati.”
Rikkus vastas vaid: “Mu paadis on palju raha ja kalliskive, sina siia enam ei mahu!” ja sõitis edasi.
Saarest oli vaid väike osa vee peal, kui Puhtus mööda sõitis.
Armastus palus, et see teda oma paati võtaks.
“Ei,” vastas Puhtus. “Sa oled märg ja must, võid mu laeva ära määrida!”
Järgmisena sõitis mööda Kurbuse paat.
“Palun võta mind oma paati!” palus Armastus temalt.
“Ei, Armastus, ma olen ise nii kurb, et mul pole aega sinu jaoks!”
Armastus oli juba uppumas, kui tühi paat temast mööda sõitis ja hääl ütles: “Tule minu paati!”
Tühi paat viis Armastuse maale.
Seal kohtas ta Tarkust.
“Kes see oli, kes mind päästis?” küsis Armastus.
“See oli Aeg.” vastas Tarkus.
“Aeg?!” imestas Armastus.
“Jah, Aeg.” vastas Tarkus. “Aeg on ainus, kes saab aru, kui tähtis Armastus tegelikult on…”

 

Kommenteeri