Ma arvasin end armastavat juba ammu.
Ka siis, kui kõnelesin läbi lillede.
Nüüd olen astund jälle ühe pika sammu.
Eks ikka lähemale. Aga millele?

Kõik vaatavad mind. Mina, muuseas, vaatan vastu.
Ei ole mõistmist, ei ka mõistatust.
Ma tean, et kusagil on koerad lahti lastud.
Ma ootan pauku, aimamata, kust.

Ahjaa… see armastus. Ta kummalisi helke
mu ärkvelolekusse ära segab und.
Mu tuba ajuti on tulvil valgeid nelke.
Mu akna taga langeb lõppematult lund. 

(Doris Kareva)

 

Kommenteeri