Päike särab, rohi tärkab,
metsakünkal üksik lill,
ojas kalakene ärkab –
meil on kevad ja aprill.

Lendab kuldnokk, vaatab ringi,
otsib, kus ta pesakast.
Trepil neli paari kingi –
paljajalu neli last.

Aknal aga noomib ema:
“Paljajalu veel ei või!
Maa vast hakkab tahenema,
päike vaevalt lume sõi.

Veel on külma ööde põues,
härmahalla koidikul,
olgugi et päeval õues
päike soe kui juunikuul.”

(Julius Oro)