Kevad:
Hommikul pärast Sind
on kogu mu keha
puhkenud õide

Suvi:
keskpäevarauguses nõrutan
viimse kui piisani
viljaka armuneste

Sügis:
õhtul silmi krahmavad kortsukiired
ämblikuvõrguna katmas
aegunud kondoomide pakki

Talv:
ööpimedus ei suuda varjata
Su hinge, sööbinut
mu südame vikerkestale

(Evelin Kivimaa)

 

Kommenteeri