Seda, keda on raskem murda...

 

Vahest peab olema raske...

 

Inimene, kellel on, mille nimel elada...

 

Kaotustes avanevad silmad...

 

Hingedepäeva küünlaleek

Me mälestame täna neid
kel kõrval meil
on olnud elada kord õnn
Neid inimesi kalleid
kes lahkudes
meist võtsid osa
meie elu kaasa
Neid armsaid mälestame
täna taas
ja laseme sel mälestusel
täita kurbust suurt
mis valuna me hinge koormab…

 

 

Kiisud

 

Luuletus hingedepäevast

Puud vaikusesse tardunud on talveks,
nad varjudega puudutavad maad.

Ma sõbra kalmu juures peatun palveks,
kui taevavõlvil tähed säravad.

 

Siis küünlatulukesi aknalaual
ka kodusoojus helendama lööb,

õrn tähesära armastuse haual,

kui hingevalgus helgib läbi öö.

 

Sel ööl sa kuuled tulijate sammu
ja märkad puude varjus ootajaid.

Taas kordub see mis ununenud ammu,
näed silmi teelt su poole vaatavaid.

 

Sel ööl kõik hinged koju tulla tahaks,
sel ööl ei seata riivi koduust.

Sel ööl ei panda võõraid hääli pahaks,

sel ööl käib ringi palju igatsust.


Saan oma leinavalust teada anda,

kui lilleõit su kalmu peale säen.

Võin oma palveid veelkord üle anda,
on hingedele selleks jäetud päev.

 

Rahulikku hingedepäeva!

Hingedeaeg  on sügisene periood eesti rahvakalendris, mil austati ja oodati koju surnud esivanemate hingi. Põhjarannikul on seda nimetatud ka jaguajaks. Hingedeaega on viimastel sajanditel tähistatud erineval ajal, kas siis oktoobris-novembris, eriti enne mardipäeva, mõnikord aga juba perioodil, mis algab pärast mihklipäeva. On ka arvamusi, et hingedeaeg eelnes vahetult jõuludele või paiknes novembris. Hingedeaja sisse on kuulunud kindlasti hingedepäev.

Hingedeajal (neljapäeva õhtuti) oodati hingesid koju. Sel puhul kaeti neile tuppa, sauna või toapealsele laud, mille äärde kutsusid peremees ja perenaine hingi nimepidi toitu maitsma. Neil paluti kaitsta põldu ja karja. Hingedeaja lõpul tänati ja saadeti hinged taas ära.

Hingedeajal oli keelatud müra tegemine, naljatamine, naermine, kisamine, kärarikkad tööd nagu puude lõhkumine. Samuti olid keelatud villa ja lõngaga seotud tööd.

Hingedeaja ilmad arvati olevat pimedad, udused ja sumedad.

 

Kellel on alati hirm end näidata kuidagi naeruväärsena...

 

Inimese väärtust ei hinnata välimusest...