neoonvalgus paneb kumama
väikse ümara ja sileda
mis tekitab armastust

su ilusaid rindu all tillukese
liibuva helevalge topi
aiman täituvat kirepiimaga

haakun nõtkuvasse kehha
ja suudlen sind libisedes allapoole
suult kaelalt kõhulihasilt

jalgevahelt põlveõnaruselt kannakõõluselt
alla otse läbi põrmandu
iidse tormituulena valjusti mühavasse

terava valusa eksistentsi dimensiooni
milles tajun su keha kohalolu täieliselt
tajun nagu oleksin ise su sisimas su kehas

libistan käed peegli ees üle rinde siis puusade
pääle sõrmede tiireldes
allapoole
üle tillukeste krussis karvade ja niudesünnimärgi

ja tagasi üles
lõõmavatesse silmesse üles jumalatusse laotusse
üle meeletu kohina

aiman peksmas su südame basstrummi
iharat rütmi
ja tagasi

(Jürgen Rooste)

 

Kommenteeri