Lapsena oli emadepäev midagi, mil sai ema rõõmustada mõne omatehtud kingitusega ning alati püüdsin ka lilleõiega ema üllatada.
Samas see oligi kõikpäev nagu iga teine…
Nüüd ma saan aru küll, miks see mind tegelikult väga ei puudutanud – see polnud ju minu päev.
Seda, mida tunneb ema emadepäeval, kui talle pisike käsi nätsutatud lillevarre pihku pistab ja pruntis suu musi teeb, saab teada ainult siis, kui lõpuks omal lapsed on…
Või seda, kuidas emadepäevakontserdil kõvasti ja valesti lauldud laul liigutusest pisara silmanurka toob…
Mina ise tunnen, et laste sünd on avanud mulle tõelise elu!
Ma tean, mis tunne on olla ema, ning samas koos lastega emaks kasvades saan ma jälle olla laps, mängida jälle nagu lapsepõlves…
See on kui väike ime – sild mineviku ja tuleviku vahel…
Ning kui enne laste sündi soovisin emale maikuu teisel pühapäeval lihtsalt head emadepäeva,
siis nüüd ütlen oma emale kogu südamest: !Ma armastan sind, maailma parim ema!”

 

Kommenteeri