POEG: “Issi, kas ma võin sult midagi küsida?”
ISA: “Muidugi! Mis mureks?”
POEG: “Issi, kui palju sa teenid raha tunnis?”
ISA: “See pole sinu asi. Miks sa seda küsid?”
POEG: “Ma lihtsalt tahaks teada. Palun ütle, kui palju raha saad sa tunnis?”
ISA: “Kui sa pead just teadma, siis mu tunnipalk on 50 eurot.”
POEG: “Oeh!” (ja langetab kurvalt pea)
POEG: “Issi, kas sa saad mulle laenata 25 eurot?”

Isa sai tõeliselt kurjaks.

ISA: “Kui ainus põhjus, miks sa mult küsisid on see, et saaksid laenata raha mõne tobeda mänguasja jaoks või mõne muu rumaluse jaoks, siis mine parem kohe oma tuppa ja voodisse. Mõtle selle peale, miks sa oled nii isekas. Ma töötan kõvasti iga päev, et tegeleda sellise lapsiku käitumisega.”

Väike poiss läks vaikselt oma tuppa ja sulges ukse.
Isa istus allkorrusel ja muutus järjest pahasemaks väikese poisi küsimuste peale. Kuidas ta julgeb küsida selliseid küsimusi ainult selleks, et saada raha?
Peale tundi rahunes mees maha ja hakkas mõtlema – äkki ikkagi oli lapsel vaja midagi päriselt osta selle 25 euro eest ja ta ei küsinud raha väga tihti. Mees läks üles poja tuppa.

ISA: “Kas sa magad poeg?”
POEG: “Ei, ma olen ärkvel.”
ISA: “Ma mõtlesin selle üle ja ma olin liiga kuri su peale ennem. On olnud pikk päev ja ma elasin oma pahameele sinu peal välja. Näe siin on 25 eurot, mida palusid.”

Väike poiss tõusis rõõmsalt voodis istukile ja naeratas.

POEG: “Suur tänu sulle issi!”

Siis pani ta käe padja alla ja tõmbas välja mõned kortsunud rahatähed. Kui mees nägi, et poisil on juba raha, siis hakkas ta taaskord pahaseks saama. Väike poiss luges aeglaselt oma raha kokku ja vaatas siis isale otsa.

ISA: “Miks sul oli vaja raha lisaks, kui sul juba endal oli?”
POEG: “Mul ei olnud piisavalt, kuid nüüd on.”

“Issi – mul on 50 eurot. Kas ma saaksin osta ühe tunni su ajast? Palun tule homme varakult koju – tahaksin koos sinuga õhtust süüa!”

Isa oli šokeeritud. Ta pani oma käed ümber oma väikese poja õlgade ja palus temalt andestust.

See on üks väikene meeldetuletus meile kõigile, kes me töötame nii kõvasti ja palju oma elus.
Me ei peaks laskma ajal mööduda ilma, et oleksime osa sellest veetnud koos nendega, kes on meie jaoks tõeliselt olulised.
Koos lähedastega veedetud tunnid on väärt enam kui tunnipalk, mis nende eest tööl teeniksime.
Kui sa sureks homme, siis sinu tööandja leiaks sulle kiiresti asendaja, kuid sinu pere ja lähedaste jaoks oleks see asendamatu kaotus.
Ja ometigi veedame me tööl rohkem aega kui oma perega…

 

Kommenteeri