Jüripäev – 23. aprill

Jüripäev märkis eesti rahvakalendris kevade ja kevadtööde algust. Päev on saanud oma nime pühalt Jürilt. Kirikukalendri püha Jüri on tänini oluline kunsti ja kirjanduse inspireerija, lohetapja, keda on peetud kristluse võidu sümboliks paganluse üle. Jüripäeva muutsid eriliseks maagilised kombed, millega tagati tervis, talu edenemine ja tõrjuti tumedaid jõude, õnnetusi, metsloomi jmt. Tingimata tehti jürituld.

Jüripäev oli karjalaske- ja põllunduspüha ning olulisim päev huntide tõrjumiseks. Uskumuse järgi sidus huntide patroon püha Jüri jüripäeval huntide suu kinni – nad ei rünnanud koduloomi.

Veel 19. sajandil oli jüripäev mõisaga teenistuslepingute lõppemise ehk kolimise päev.

Tänapäeval on jüripäev koristuspäev, skautide ja gaidide suurlaagri päev (püha Jüri, õilis rüütel, on skautluse kaitsepühak, skaudid aga – tänapäeva rüütlid. Iga kord toimub nende jüripäevaüritus erinevas Eestimaa paigas, et õppida tundma oma kodumaad). Paljudes kohtades on see jüripäevajooksu aeg, mida algatavad koolid ja seltsid. Jüripäev kuulub tänini koolis tähistatavate kalendripühade hulka.

Naistepüha. Lüpsikute turrutamine – Kirde-Eestis säilis 20. sajandi alguskümnenditeni eriline naistepüha ehk lüpsikute turrutamine. Abielus külanaised kogunesid kas kõrtsi või kuhugi mujale. Peo huvitavamaid osi oli suures puutünnis võitegemise jäljendamine: segati kujuteldavat võid ja loeti võisõnu. Üldiselt oli pidu omalaadne vastuvõtu- ja liitmisriitus, sest sinna kutsuti eelmisel aastal abiellunud noorikud. Uustulnukad pidid tihtilugu teistele joogi välja tegema. Peotoidud varuti varem ja toodi ühiselt kohale. Kimbutati mehi, kes sattusid kogemata peopaika.

Meestepüha – Kirde-Eestis oli jüripäev ühtaegu meestepüha, mille peamiseks sihiks oli karjase ametisse pühitsemine. Tegemist oli sealkandis omal ajal ülimalt tähtsa isikuga – küla poolt valitud vanema kogemustega mehega. Ida-Eestis palgati karjane terve küla ühiskarja jaoks. Pärimusest on teada kehutavaid lugusid nõidkarjustest ja nendevahelistest tülidest. Igatahes pidi ta oskama karja-, ussi- ja hundisõnu, samuti muid maagilisi kunste.

Töökeelud – Keelatud oli külaskäimine. Et oli tegemist kriitilise ajaga karja, põllu ja inimeste edasise käekäigu suhtes, siis – nagu sellistel päevadel ikka – olid külaskäigud välistatud ja neist peljati otsest kahju. Kõike oli kerge ära nõiduda ja kahjustada. Kõik esemed, mida koju toodi või sealt välja viidi, andsid selleks võimaluse, samuti nagu võõrastega rääkimine, sõnaline kontakt. Põllutööd olid keelatud, puude ja okste koju toomine samuti – muidu tulevad maod koju. Paiguti oli keelatud õmblemine ja eriti kudumine, et vältida kahjurite rünnakut taimedele. Kolistamine ja paugutamine kodu lähedal, puudelõhkumine, samuti pesupesemine – see meelitaks pikset ligi. Tuli vara tõusta ja tulevalguseta magama minna.

Jürituli – 19. sajandil tehti tihti tuld juba enne jüripäeva, mis tähendas ühtaegu hundi silmade põletamist. Sama tähendus oli jüritulelgi. Jüritulle ohverdati, väljalastud kari aeti päripäeva jürisuitsust läbi. Lõkkes põletati risu ja rämpsu. 20. sajandi alguses ja teisel poolel mälestati jüritulega vahel ka jüripäeva ülestõusu.

Karjamaagia – Oluline oli peletada eemale metsloomad, vältida karja kadumist, tagada neile tervis ja hoida kari koos. Metsloomi peletati lõkke ja mitmete maagiliste kommetega nagu aiateivaste jm esemete kokku sidumisega (nende lõuad jäävad suletuks); ka lüpsti sümboolselt aiateibaid ja loeti seda tehes piimaloitse. Karjavits tuli koju tuua ja õhtul räästasse torgata, kus see püsis kogu suve. Selline käitumine tagas karjaõnne. Karjavitsa (või üldse okste) murdmine ja lõikamine oli sel päeval keelatud, sest murdmine kandus üle loomadele. Niisiis varuti vits eelmisel päeval või paar päeva varem. Ülepea oli esimene karjavits oluline maagiline ese, millega tuli ettevaatlikult toimida, sellega ei võinud asjatult loomi lüüa jne.

Hunditõrje – Huntide patroon on püha Jüri. Uskumuse järgi viskas ta huntidele taevast toitu või mõnes piirkonnas pilvetükke. Pilvetükid olid inimestele ja kõigile teistele loomadele peale huntide mürgised või ajasid nad hulluks. Muistendites satub mõnikord külamees nägema huntide toitmist ja haarab ühe osa endale. Enamasti märkab püha Jüri piilujat ja hüüab huntidele: Teie osa on seal! Huntide tõrjumiseks pöörati veel hundijälgi ümber ja suunati neid metsa poole, paugutati püsse ja tehti kära nende sümboolseks peletamiseks. Õmmeldi, sest igasugused nõelumistööd tähendasid maagilist hundisilmade torkimist.

Piimanõidus – Jüripäeva varahommikul käisid perenaised piima nõidumas. Seda tuli teha enne päikesetõusu ja salaja. Toiming, mida nähti pealt, võis pöörduda pere kahjuks, ka võis pealtnägija seda muuta soovimatus suunas. Piima on loitsitud kõrgemalt kohalt või puu otsast, soovides endale naaberkülade või teiste talude piimaõnne. Üks arhailisi piimanõidusi oli kadapõõsaste või aia jäljendav lüpsmine – sellest pidi tulema lehmadele palju rammusat piima.

Hobuste püha – Jüripäev kui hobuste püha on laienenud Eestisse ilmselt slaavlastelt ja on üsna levinud idakiriku aladel.

Põllutööde alustamine toimus sümboolselt, peamine oli viia põllule esimene sõnnikukoorem, künda esimene vagu, vaadata üle oras. Kui seda polnud muidugi juba mõnel varasemal pühal tehtud. Valmistati ette kapsamaa. Üldiselt pühade ajal tööd ei tehtud.

Linnulaastude toomine – Jüripäeval on mõnel pool toodud sülega laaste tuppa, et leida suvel palju linnupesi. See komme on rohkem seotud muude kevadiste pühadega, näiteks maarjapäevaga.

Haiguste ennetamine – Kukerpalli laskmine välistab seljavalu. Varahommikune näopesemine tagab kena väljanägemise. Nägu soovitati pesta konnakudu, kasemahla, allikavee, lume või muuga, siis ei tule tedretähne ega vistrikke ja päike ei hakka liiga palju peale.

Kolimine – Veel 19. sajandil telliti endale teenijad ja sulased sagedamini jüripäevast mihklipäevani ja selle tõttu oli sel päeval kolimist küllaga. Pärisorjuse päevil tähendas see, et kolisid talupojad, kellele mõis ütles koha üles. Kompsude ja koduloomadega kolimist on kujutanud baltisaksa kunstnikud, selle traagikast saab aimu eesti varasemast kirjandusest.

Mürgine maa – Enne jüripäeva (enne esimest äikest) peeti maad mürgiseks, mistõttu sinna polnud lubatud istuda. Esimesel karjapäeval oli samuti keelatud maha või kivile istumine, et vältida kahjulikku mõju karjasele ja tema kaudu ka karjale.

Jüripäevauss – Üheks tõhusamaks inimeste ja loomade ravimiks oli jüripäevane (või jüripäeva-eelne) rästik, maamürkide ja väe kandja. Enne-jüripäevane uss kuivatati ära, temast valmistati ussiviina või -õli, ka -tuhka, mida anti loomadele või inimestele haiguse puhul.

 

 

Kommenteeri