Esimesed kolm eluaastat on laps arukuse musternäidis.
Kord, tüdinenud oma 2,5-aastasele pojale õhtuti muinasjuttude rääkimisest, tulin mõttele õpetada talle matemaatikat.
Minu ettepanekule “hakkame täna arvutama!” vastas ta konkreetselt ja lühidalt “jah.”
“Kui sul on kaks õuna ja sa annad ühe issile ja teise emmele, mitu õuna siis sulle jääb?”
Pika vaikimise järel arvasin, et ta oli enne küsimuse esitamist magama jäänud ja seega ei kuulnud või oli küsimus liiga raske ja laps jäi selle läbiseedimise käigus magama.
Hakkasin ka ise uinuma, kui äkki kostis pimedast toast selge ja kindel vastus: “Ma võtan endale kotist uue õuna!”

Niimoodi õpetas pisike laps mulle elufilosoofiat ehk arukust.

(Aigar Säde)

 

Kommenteeri