Kaks venda töötasid koos perekonnale kuuluvas talus.
Üks neist oli abielus ja tal oli suur pere. Teine oli vallaline.
Päeva lõpus jagasid vennad kõik võrdselt – nii saagi kui ka tulud.

Ühel päeval ütles vallaline vend iseendale: “See pole õiglane, et me jagame võrdselt saagi ja tulud. Mina olen üksi ja ma vajan vähe.”
Nii võttis ta igal õhtul oma salvest ühe viljakoti ja hiilis üle põllu, mis eraldas nende majasid, ning poetas selle oma venna salve.

Vahepeal aga ütles abielus vend iseendale: “See pole õiglane, et me jagame saagi ja tulud võrdselt. Lõppude lõpuks olen ju mina abielus ja mul on naine ja lapsed, kes minu eest tulevikus hoolitsevad. Minu vennal pole kedagi ja mitte keegi ei hoolitse tulevikus tema eest.”
Nii võttis ta igal õhtul ühe viljakoti ja poetas selle oma venna salve.

Aastaid imestasid mehed selle üle, et nende viljavarud ei kahanenud.
Ühel pimedal õhtul aga põrkasid mehed põllul kokku.
Aegamisi sai neile selgeks, mis oli juhtunud.
Nad pillasid oma kotid maha ja embasid teineteist.

(Tundmatu autor. Brian Cavanaugh’ raamatust “Külvaja seemneid”)

 

 

Kommenteeri