Paljud paarid puutuvad lahutusprotsessi või lahkukolimise käigus kokku probleemiga, mis puudutab eelkõige lapsi – kuidas minna eri teed nii, et laps vähim kannataks?

Teraapiakeskuse psühhoterapeut-nõustaja Aili Tamming ütleb, et taolisel juhul on kindlasti oluline lapse/laste vanus ja ka kujunenud olukorra lugu, ent enamasti on võtmeisikuks siiski lapse bioloogiline vanem või vanemad.

“Kui algne suhe, kuhu lapsed on sündinud, laguneb, on see kõigi osapoolte jaoks enamasti keeruline ja valulik. Lapsed väljendavad oma tundmusi ehedamalt – osa sulgub enesesse, teised aga võitlevad.

Laste soov on näha oma algset peret koos ja selline hoiak on eriti tugevalt kuni 12. eluaastani. Mõistusega võidakse ju aru saada, et vanemad polnud koos õnnelikud, aga tunnete tasandil on soov näha oma vanemaid koos tugevalt olemas. Kui emmal-kummal bioloogilistest vanematest tekib uus suhe, siis sageli nähakse temas enesele konkurenti ja vallandub võistlus isa või ema tähelepanu pärast. Kogetakse hirmu jääda ilma kellestki või millestki.

Kui laps saab aru, et ta ei jää vanemast, tema armastusest ja tähelepanust ilma ning uus kaaslane vanema elus on pigem mõistev ja toetav sõber, siis peaks olukord aja jooksul leebuma ja normaliseeruma. Abiks on see, kui lapsel aidatakse mõista tema “võimatute” käitumisaktide taga olevaid tundmusi ja ajendeid. Antakse neile luba tunda tundeid, mis kaasuvad lahutuse ja uue elukorraldusega.

Vastandumisest ja võistlusest pole kasu. Selleks, et oleks vastaseis, on vaja kahte osapoolt. Kui üks pool leebub ja suhtub olukorda mõistmise ja armastusega, saab alguse koostöö.

Lisaks lapses vallanduvatele lahutusega kaasnevatele protsessidele elab laps üle ka vanemate tundeid. Kui vanemad on läinud lahku tüliga ja mahajäetud osapool kogeb valu ja viha, siis olenevalt lapse vanusest võib ta luua toetava suhte vanemaga, kes sellel hetkel tundub nõrgem ja vajab tuge. Sageli ei palu keegi lastel poolt valida, kuid seda juhtub.

Ole aus enesega oma alateadlike mõtete ja vajaduste osas tundes, et laps on sinu poolt ja peab sind õigemaks.

Ära kaasa last mingiski vormis lapsevanemana sinu ja mehe/naise lahkuminekuprotsessi. Mehe ja naise suhe on teie vaheline suhe. Lapsevanema ja lapse suhe on nendevaheline suhe. Kui sina pettud oma kaaslases (abikaasas), on see sinu kogemus suhtes temaga.

Sageli tunnevad lapsed, et nemad on süüdi vanemate lahkuminekus. See tundub täiskasvanutele ebaloogilisena, aga laste veel välja kujunemata mõttemaailmas ja isiksuse struktuuris esineb palju ebaloogilist irratsionaalset mõtlemist. Nad võivad tunda ja mõelda, et nad polnud piisavad selleks, et lahkunud lapsevanem oleks tahtnud pere juurde jääda.

Väljenda lapsele, et see, mis toimub sinu ja ema/isa vahel pole nende süü. Väljenda, mida laps sulle ja lahus elama asunud vanemale tähendab. Väljenda oma armastust talle korduvalt.

Laps vajab teadmist ja tundmist, et vanemate lahkuminekule vaatamata jäävad talle mõlemad vanemad alles. Ta vajab teadmist, kuidas asjad saavad olema ja millal ta näeb lapsevanemat, kes lahkumineku järgselt asus mujale elama.

Kui tunned, et vajad ise abi ja ei suuda lahkuminekuprotsessis olla toeks oma lapsele/lastele ja tajud, et sinus olevad protsessid muudavad olukorra laste jaoks veelgi keerukamaks, oleks hea, kui pöörduksid nõustaja poole. Paariteraapia tegeleb ka sellega, kuidas minna rahumeelselt lahku ja kohaneda uue olukorraga. Üks laste põhivajadustest on vajadus näha oma vanemaid õnnelikena, kas siis koos või eraldi olevatena. Kui vanemates on rahu, tuleb see ka lapsesse.”

(Marge Sillaots)

 

Kommenteeri