Ku Van ja Van Tan olid lapsest peale sõbrad: koos mängisid, koos lustisid ja abistasid alati üksteist kõiges.
Kõik, kes neid koos nägid, panid imeks kuivõrd tugev oli nende sõprus.
Juhtus nii, et Ku Van andis esimesena oma eksamid edukalt ära ja määrati kaugesse provintsi valitsusametnikuks.
Sõbrad jätsid üksteisega hüvasti ja Ku Van lahkus.
Mitu kuud läks mööda ja Van Tan asutas end sõbrale külla minema.
Kohale jõudes märkas ta, kui raske on sõbra jutule pääseda.
Ku Van oli käskinud oma teenijatel mitte kedagi enne sisse lasta, kui see koos meeleheaga märkab tulla.
Kui Van Tan ukse taha jõudis ja teenija nägi, et ta tühjade kätega tuleb, ei lasknud ta teda tähtsa valitsusametniku jutule. Ütles vaid, et tollel on lõpmata palju tööd.
Ka järgmisel korral keelduti teda sisse laskmast ja seletati, et kellel meelehead kaasas pole, see sisse lihtsalt ei saa.
Van Tan läks turule ja ostis küpsetatud seapõrsa, kattis selle siidise linaga ja asus kolmandat korda sõbra juurde teele. Teenija, nähes meest kingitusega tulemas, avas talle ukse ja lasi mehe sisse.
Kui Van Tan oma vana sõpra nägi, tundis ta mehe vaevu ära.
Uhked rõivad, kalliskivid siin ja seal, nina uhkelt püsti.
Rõõmsalt tõttas Van Tan sõbrale vastu, see osutas aga põrandale, nõudes seisusekohast kummardust.
Van Tan aga pööras oma austava kummarduse hoopis seapõrsa poole ja lausus:
“Oo vägevaim, ma tervitan sind ja olgu minu lugupidamine sinuga!”
“Mida sa teed?” päris Ku Van imestunult.
“Ma pööran oma austava kummarduse kõige vägevama poole siin ruumis.
Tema oli see, kelle abiga ma siia ruumi üldse sain.
Tema avas mulle uksed minu sõbra külastamise jaoks ja temast vägevamat siin ruumis ei ole…”

(Hiina muinasjutt)

 

 

Kommenteeri