Tihti ütleme “Ei armasta”, aga hinges jooksevad meil pisarad.
Tihti ütleme “Vihkan”, aga ainult selleks, et me ise seda usuks.
Tihti ütleme “Hüvasti”, aga samas loodame seda inimest veel kord näha.
Tihti ütleme “Mine ära”, selleks, et inimesed ei näeks meie pisaraid.
Tihti ütleme “Mitte kunagi”, kuigi teame, et see juhtub veel kord.
Tihti ütleme “Olen Sinust üle saanud”, kuigi tegelikult kardame tunnistada oma tundeid.
Tihti ütleme “Olen Sind unustanud”, kuigi mõtleme temast pidevalt.
Tihti ütleme “Ma kustutasin ta numbri ära”, kuigi mäletame seda nagunii peast.
Tihti ütleme “Meie vahel on kõik läbi”, kuigi kõik tegelikult alles algab.
Me ei julge öelda “Armastan”, kui kardame kuulda vastust.
Me palume, et meid jäetakse üksi, kuigi vajame väga kellegi tuge.
Me loodame, kuigi teame, et meil pole  mingit võimalust.
Me ootame ja loodame, kuigi teame, et meid on juba unustatud.
Me unistame, teades, et seda mitte kunagi ei juhtu…

 

Kommenteeri