Kui loojangu ajal mere ääres jalutan, liigub päikserada, mis kulgeb päikesest minuni,
minuga truult veepinda mööda kaasas.
Aga ta kaob alati käest, kui rannajoonele lähenen, kui vette talle järele lähen…

Kas nii on ka armastusega, mis justkui on, kui ta on kaugel, ja ei ole, kui ta on lähedal?
Miks armastust pole, miks armastus üha põgeneb ja kaob?

Kas armastus pole vaid inimlik väljamõeldis millegi alalõpmata puuduva tarvis,
ühe alalõpmata kummitava tühiku kujutletud kate?

Vahest on armastuse otsing minu enda puudulikkuse kõige elavam ilming -
tunnistab kõige selgemini mu võitlust iseendaga, teeb selgemalt kui miski muu ilmseks selle lahingu,
mida ma päevast päeva iseenda ja maailma vahelise ühtsustunde nimel pean.

(Kärt Hellerma)

 

Kommenteeri