Ükskord küsis õpetaja õpilastelt:
“Miks inimesed karjuvad, kui nad tülitsevad?”
“Sest nad kaotavad kannatuse,” vastas üks õpilane.
“Kuid milleks karjuda, kui teine on Sinu lähedal?” küsis õpetaja. “Kas ei saa rääkida vaikselt? Milleks karjuda, kui Sa oled vihane?”
Õpilased pakkusid erinevaid vastuseid, kuid ükski neist ei sobinud õpetajale.
Kui õpetaja oli kõik vastused ära kuulanud, selgitas ta:
“Kui inimesed pole teineteisega rahul ja tülitsevad, siis nende südamed kaugenevad. Selleks, et katta seda vahemaad ja kuulda teineteist, on nad sunnitud karjuma. Mida rohkem nad vihastavad, seda kaugemaks nad muutuvad ja seda valjemini nad karjuvad.
Aga mis juhtub siis, kui inimesed armuvad?
Siis nad ei karju, vastupidi, nad räägivad vaikselt.
Sest nende südamed asuvad lähestikku ja vahemaa nende vahel on ääretult väike.
Aga kui armud veel rohkem, mis siis juhtub?
Siis nad ei räägi, vaid sosistavad omavahel ning muutuvad veelgi lähedasemaks oma armastuses.
Lõpuks muutub ka sosistamine neile mittevajalikuks.
Nad ainult vaatavad teineteist ja mõistavad üksteist sõnadeta…”

 

Kommenteeri