“Miks?” oigab keegi mu sees, “miks just tema? Miks mitte keegi teine, kes oleks võinud olla mu jaoks palju parem?”
Ja kohe vastab see teine hääl, ükskõiksem ja targem: “Vahet pole, mis juhtus, see juhtus. Sa ei teinud seda ju teadlikult, seda tegi keha su eest. Võib-olla olid need mingid feromoonid, mis said saatuslikuks, või siis see, mismoodi vari ühel hetkel langes, või see, mismoodi kõlasid selle teise paadi aerulöögid, mis läbi udu su lähedusse jõudis – mis iganes äratas sus selle mälestuse, mis jooksis nähtamatut nabanööri pidi kohale elektrilöögina ajast, mil sind ümbritses veel igalt poolt su ema soe turvaline keha, või siis veidi hilisemast ajast, mil sa ainult koogasid päiksepaistel, suus magus piimapulbrimaitse, ega teadnud veel midagi sellest, kuidas su elu ühel hilisemal tulevikuhetkel paratamatult otsa saab.

Sel pole mingit tähtsust, sest see on juhtunud: sa oled märganud ühes inimeses midagi nii ilusat, et hing jääb kinni. Tema kehakarvad ei sega sind enam, tema esimesed kortsud laubal tunduvad kaunimad kui kõige peenem kalligraafia ja ta magamiskorin, see une-eelne võpatus, mis läbib keha päevast lahti ühendumise hetkel, tekitab sinus peaaegu talumatut õrnust. Sa oled näinud läbi sellest kõigest – maskist, mida ta terve elu näol on hoidnud, tema naha ja rasvakihi kamuflaažist ning märganud seda, mis on peidus seal sees – puhast kui helesinine klaas – ja võid istuda tundide kaupa, vaadates, kuidas ta magab, mõeldes: kas ta ise teab seda, mida tas hoitakse; kas ta on ise seda kunagi näinud?”

(Krister Kivi)

 

Kommenteeri