On palju lauldud vanaemast,
ta heldusest ja lahkusest.
Mis uut ma võiksin leida temast,
ta iseloomu tahkudest.
Mul vanaema nagu teistel,
ja samaviisi kallis ka,
teeb iga tööd kui õppind meister
ja loodreid ei või sallida.
Ma olen tema silmatera,
mind hellitab ja poputab.
Kui õhtul veereb päevakera,
mu patja veel ta soputab.
Käib vanaema toas ja õues,
mu päev on nagu päikest täis,
ja soojus, mis tal hoovab põuest,
mind aina soojendavat näib.
Kui vahel lahistabki vihma,
mind varju alla võtab ta.
Kui isa päästab püksirihma,
memm appi jõuab tõtata:
“See juhtus lapsel kogemata,
noh, oli lihtsalt õnnetus.”
Nii mitu tüliõuna matta
meil kahepeale õnnestus.
Mu võlakoorem kasvab suureks,
ma ise veelgi suuremaks,
kuid oma vanaema juures
ma tunnen – olen ikka laps.

(Valdo Türk)

 

Kommenteeri