Ameerika psühholoog Arthur Aron püüdis vastata sellele küsimusele teaduslikust vaatevinklist.
Nimelt väidab ta, et armastus on võrreldav šokolaadi või narkootikumidega.

Uurimused on näidanud, et armunud olemine mõjub inimese peaajule sarnaselt kokaiini või suure hulga šokolaadiga. Näiteks kui mees või naine näeb oma teise poole pilti, paiskub ajju teatud kogus dopamiini. Viimane on eriline energiat andev aine, mida organism toodab heaolutunde ajal.

Armunud inimese veres on samuti rohkem oksütotsiini ja vasopressiini, mis on erilised emotsionaalse tervise eest vastutavad hormoonid.

Lisaks sellele on nüüdseks tõestatud, et armastus ei sure ega kao kindla suhteperioodi järel, nagu enne arvati, vaid mõjutab inimesi isegi pärast lahkuminekut veel aastakümneid.

Allikas: kirss.net

 

Kommenteeri