Armasta puud, toda kurba vaevakaske, seda uhkesti taeva poole sirutuvat kuuske, toda mändi, mille punane koor räägib kiindumusest kõige hingava, kauni ja elava vastu; seda viletsat pajupuhmast, mis siin kaugel põhjas pole jõudnud isegi saada eneseks, vaid kasvab vitsakimbukestena otsekui leseks jäänud pere — lapsi palju, aga toitjat, keskset tüve, pole olemaski. Armasta puud kogu oma hingepuhtusega, vaatle ometi kord tähelepanelikult puude lehti või nõelu, kas nad ei liigu, ei hinga, ei värise — see on ometi sama elu, mida elad ise. Nad elavad ja hingavad, see on tõsi, sarnaselt tuultes värisedes, päikeses kiirates, udus piisku pudendades. Nii naerad, rõõmustad ja nutad sinagi. Kas elava ja hingava vahel ongi mingit erinevust?

“Ekke Moor”

 

Kommenteeri