Inimestel on loomulik vajadus kaaslase, ühtsuse, armastuse ja koosolemise järele. Need vajadused panevad meid otsima õiget partnerit. Tundub, et kui vaid leiaks selle „õige“, siis kaoksid probleemid ja algaks tõeline ning õnnelik elu. Mõne aja pärast võib aga selguda, et„prints” on ootamatult muutunud kärnkonnaks ja probleeme aina lisandub. Elu tundub olevat justkui loosiratas: leian õige, siis veab, kui mitte, tuleb taas pettuda. Miks see nii on? Võib-olla sellepärast, et oleme lähenenud õnnelikule elule valest suunast. Ehk ei pea me leidma printsi, et olla printsess? Võib-olla peame me enne aru saama, et olemegi juba õnnelikud printsessid, et jagada oma õnne tõelise printsiga?

Terviklik suhe ei tähenda õige partneri leidmist, vaid õigeks partneriks saamist. Selleks, et saada õigeks partneriks, on meil vaja kõigepealt mõista: milline partner ma olen praegu? Miks tõmban ma ligi just selliseid partnereid? Miks olen ma praegu üksi,kuigi igatsen lähedust?

Enamik meist on kogenud erinevates paarisuhetes nii positiivseid kui negatiivseid tundeid. Inimestel on loomulik instinkt ennast kaitsta. Seetõttu võivad teatud sündmused meile mõjuda selliselt, et ehitame enda ümber müüri, mis kaitseb meid kunagi valu, mahajäetust, häbi, alandust ja üksindust põhjustanud kogemuste eest. Kahjuks „kaitseb” see müür meid aga ka positiivsete tunnete eest, kuna tõrjume alateadlikult eemale kõik, mis seondub selle kogemusega. Me kujundame endale toimetulekumehhanismid, mis panevad meid kindlal viisil reageerima.Enamasti on selline käitumine automaatne ja alateadlik. Mõeldes hiljem oma reaktsiooni üle, ei saa me aru, miks me niimoodi käitusime. Näiteks miks ütlesin ma „jah“, kui olin otsustanud öelda „ei“. Inimesed võivad enda kaitsmiseks välja kujundada erinevaid käitumismustreid.

Esimene näide

Malle on valinud hästi toimiva müüri kaitsmaks ennast lähedusvajaduse saavutamise eest. Ta on iseseisev ja materiaalselt hästi toime tulev naine, kes on elanud aastaid üksinda. Mallel on palju sõpru, pikad tööpäevad ja huvitavad hobid, mis täidavad kogu tema aja. Malle on seadnud endale kõrged sihid ning ta teeb nende saavutamiseks palju tööd. Ta teab täpselt, mida ta ootab endalt, elult ja tulevaselt mehelt. Senini ei ole ta õiget meest kohanud.Kaitsemüüri tugevdamiseks on tal hea koostöö sisemise kriitikuga. Kui ta kohtub mõne mehega, siis ärkab temas automaatselt kriitik, kes suunab naise tähelepanu mehe nendele omadustele, mis ei sobi naise arusaamadega õigest mehest, kuid sellega hoiab ta Malle tähelepanu eemal ka kõigest, mis on mehe juures meeldivat. Kriitik hoolitseb ka selle eest, et Mallel ei tekiks ühtegi võimalust tavapärastest raamidest välja astuda, näiteks hoiatab ta naist labaste ööklubide eest, kus lõbutsevad mehed on abielus ja varitsevad himuralt kõike, mis liigub. Loomulikult teab kriitik ka seda, et tutvumisportaalides on kõik mehed rumalad, koledad ja saamatud, kuna nad ei suuda luua suhteid muul viisil, kui läbi interneti.
Taolisi kaitseid kasutavatel naistel võib läheduse vajadus väljenduda muude probleemidena, nagu näiteks tervisehäired, unetus, konfliktid, rahulolematus, ärevus jms. Hakates probleemide põhjusi uurima, võib selguda, et kaitsemüüri taga peituvad tunded, mida Malle ei ole tahtnud näha. Kui Malle julgeks vaadata sellesse tundmatusse maailma, võiks ta enda kohta palju põnevat teada saada. Talle meenuks, et lapsepõlves tundis ta sageli puudust vanemate lähedusest ja tunnustusest. Malle püüdis väga, et olla vanematele meelepärane, kuid ikka oli midagi puudu, alati oleks võinud rohkem pingutada ja veelgi paremaid tulemusi saavutada. Malle tundis, et ta ei ole piisavalt väärtuslik, et vanemad teda märkaksid ja talle lähedust pakuksid. Malle tundis kurbust ja üksindust, kuna vanemad märkasid tema tegusid, mitte teda ennast. Selleks, et mitte olla silmitsi oma rahuldamata läheduse vajadusega ja ebameeldivate tunnetega, arendas Malle välja kaitsemüüri. Maailm müüri taga ei ole aga kuhugi kadunud, vaid mõjutab teda alateadlikult näiteks läbi selle, et ta tunneb pidevalt ebapiisavustunnet, mis paneb ta tegutsema kõrgemate eesmärkide nimel ning nägema mehi sama ebapiisavatena nagu tema varjatud „mina” müüritaguses maailmas. Malle ei julge lasta oma ellu meest, sest ta kardab, et siis ei suuda ta enam oma turvalist maailma kontrollida ning nähtamatu maailm müüri taga muutub avalikuks. Seetõttu blokeerib ta alateadlikult ära kõik võimalused kohata õiget meest.
Mis saab siis, kui Malle ei soovi enam enda ja oma vajaduste eest põgeneda, vaid võtab julguse vaadata otsa sellele, mida ta ei taha näha? Kui tal tekib huvi enda vastu, muutub ta teadlikuks sellest, miks ta midagi teeb. Selles aitavad teda järgmised küsimused: miks ma teen selliseid valikuid? Kas see on ikka see, mida ma tegelikult tahan? Mis on see, mida ma tegelikult tahan? Mille eest ma põgenen? Mida kardan? Mida väldin? Leides vastused neile küsimustele võib Malle hakata lubama oma ellu uusi inimesi (sh mehi) ja situatsioone.´

Teadvustamine on esimene samm selleks, et hakata kujundama sellist elu nagu ma ise tahan.
Teine samm on oma seniste piiride laiendamine ehk turvatsoonist välja astumine, kohtumine ootamatuste ja uute inimestega.
Kui Malle ei ole senini kohtunud enda jaoks õige mehega, siis tõenäoliselt võib mees asuda väljaspool naise maailma. Malle sirutumiseks võiks olla näiteks lubada endal, maailmal ja mehel olla ebatäiuslik, püüda nautida iseennast ja kõike muudjust sellisena, nagu see hetkel on, andmata hinnanguid ja keskendumata tulevikuperspektiivile. Et seda oleks kergem teha, võiks ta vaadata elu kui näitemängu, olles peategelane etenduses, mida ta ise lavastab. Ta valib ise situatsioonid ja inimesed, selleks et kogeda elu erinevaid tahke ja selle käigus õppida enda kohta midagi uut. Kui Malle vaataks korraks seda näitemängu eemalt, lavastaja positsioonilt, siis ta näeks selgemini, millist rolli peategelane hetkel mängib, kuhu ta toppama on jäänud, mida ta juurde õppida võiks.

Teine näide

Maril on olnud palju suhteid, kuid need ei ole kestnud kaua. Ta on väga aktiivne ja osav uute suhete loomisel. Mari ei jäta kasutamata ühtegi võimalust selleks, et luua uus suhe. Ta kardab olla üksinda, mistõttu on ta endas välja arendanud võime leida kiiresti uus suhe. Mari on väga hästi kursis oma suure lähedusvajadusega ja hirmuga üksinduse ees, kuid ta ei suuda nendega toime tulla, vaid võtab nad alati igale poole, eriti paarisuhetesse, kaasa. Mari on väga hoolitsev, kuid ta vajab, et mees oleks pidevalt tema kõrval. Hirm üksi jääda paneb Mari klammerduma oma kaaslasesse. Mees aga tajub seda ahistamisena ja astub sammu tagasi. See kinnitab Mari kahtlust, et ka seekord on ta valinud vale mehe, kes on külm, hoolimatu ja jätab ta üsna pea maha. See tõdemus paneb ta veelgi rohkem mehe poole pürgima ja mehe veelgi rohkem eemale tõmbuma või kaaslast tõrjuma. Mehe kaitsemehhanismideks võivad kujuneda nii pikad tööpäevad, sõpradega koosolemine, alkoholi tarvitamine, vägivaldne käitumine, aga ka näiteks pikad kurnavad tunnid sportides. Kõik see, mis aitab põgeneda suhte eest, mis kummagi poole vajadusi ei rahulda.
Milline on aga Mari müür? Lapsepõlves olid Maril väga hoolitsevad vanemad. Nad arvasid alati täpselt teadvat, mis oli lapsele halb, mis hea. Ka siis, kui Mari väljendas oma tundeid või vajadusi, teadsid vanemad paremini, mis lapsega toimub ja mida tal vaja on. Näiteks: „Sa ei ole kurb, sa jonnid“, „Sul ei ole vaja enam karta, sest sa oled suur tüdruk“. Kodurahu huvides õppis Mari olema hea laps ja tahtma ainult neid asju, mis olid ette nähtud. Mari kartis, et kui ta näitab välja, mis temas toimub, siis võib ta purustada selle ilusa pildi oma perekonnast, mida vanemad üritasid luua. Antud süsteemis ellujäämiseks ehitas Mari müüri, kuhu ta peitisiseenda, oma tunded ja vajadused, mis ei sobinud vanemate pilti temast. See aitas Maril veelgi rohkem teiste meele järele olla. Samas vajas Mari inimesi, kes ütleksid talle, mis on õige, vale, kole, ilus, mida ta võib tunda ja vajada. Maril tekkis hirm üksinduse ees ning ta arvas, et ei tule oma eluga ise toime. Seega lõi Mari ruttu uue suhte, kui üks oli lõppenud ning tõmbas oma ellu mehi, kes teadsid täpselt, kuidas maailmas asjad käivad, olid egoistlikud ega arvestanud naisega.

Kui Mari soovib sellest mustrist välja astuda, siis tema sirutus on julgeda olla üksinda ning tunda neid tundeid, milliseid ta senini on vältinud, näiteks viha. Mari peaks keskenduma iseenda leidmisele. Selles aitavad teda järgnevad küsimused: Kes ma olen? Mis mulle meeldib, mis ei meeldi? Mida ma tahan, mida mitte? Millega olen rahul, millega mitte? Kuidas see olukord või suhe paneb mind tundma? Alles siis, kui ta hakkab väärtustama ennast, saab tema ellu tulla mees, kes väärtustab teda.

Meil kõigil on oma lapsepõlve „haavad”, mille tõttu ehitame müüre, mille taha on peidetud maailm, mida me võib-olla ei taha näha või teistele näidata. Kui me seda ei teadvusta, mõjutab see peidetud maailm meie valikuid. Sarnane lapsepõlvekogemus võib inimestes põhjustada erinevaid kaitsemehhanisme ning alateadlikult otsime kaaslast, kelle kaitsemehhanismid on meie omadest erinevad, et täiustada teineteist ja püüda moodustada tervikut. Tihti võime kohata paarsuhteid, kus üks poolon domineeriv ja teine alandlik, üks pool emotsionaalne, teine tagasihoidlik jne. Erinevused võivad ajada meid nö hulluks ning tekitada paksu pahandust ja palju valu, kuid samas võivad erinevused olla meile parimateks õppetundideks. Oluline on uurida, mis toimub minu elus, kuhu olen kinni jäänud, mis suunas peaks edasi liikuma. Seda on lihtsam teha siis, kui vaadata elu kui mängu, kus võime läbi erinevate kogemuste saada teada midagi uute enda ja elu kohta. Uus hoiak enda suhtes aitab leida uusi inimesi oma ellu.

(Janne Kants)

 

Kommenteeri