Õpilane küsis õpetajalt:
“Sa oled nii tark! Sa oled alati heas tujus ega vihasta kunagi. Aita ka mul selline olla!”
Õpetaja nõustus ja palus õpilasel tuua kartulid ja läbipaistev kilekott.
“Kui sa kellegi peale vihastad, solvud või ise kellelegi liiga teed,” ütles õpetaja, “siis võta kartul ja lõika selle inimese nimi, kellega konflikt toimus, kartuli peale ja pane kartul kotti.”
“Ja see ongi kõik?” küsis õpilane imestunult.
“Ei,” vastas õpetaja. “Sa pead seda kotti endaga pidevalt kaasas tassima. Ja iga kord, kui jälle solvud või vihastad, lisa samal moel uus kartul sellesse kotti.”

Nii õpilane tegigi.
Aja möödudes tekkis õpilase kotti aina rohkem kartuleid ja see muutus üsna raskeks.
Seda oli üpris ebamugav kogu aeg kaasa tassida.
Pealegi hakkasid esimesed kartulid mädanema, muutusid ligasteks ja eritasid vastikut lõhna…

Õpilane läks uuesti õpetaja juurde ja kurtis: “Seda kotitäit pole võimalik endaga kaasas tassida, sest ta on nii raske ja vastikult mädanev! Õpeta mulle kuidagi teistmoodi rahulikku meelt.”

Õpetaja aga vastas: “See, mis sinuga toimus, toimub ka su hinges – sa lihtsalt ei märka seda kohe.
Su käitumine muutub harjumuseks, harjumused – iseloomuks, halvad harjumused vastikuteks pahedeks.
Ma lihtsalt andsin sulle võimaluse jälgida kogu seda protsessi ise.
Iga kord, kui otsustad solvuda või kellelegi liiga teha, mõtle, kas sul on vaja kogu seda koormat endaga kaasa tassida.”

 

Kommenteeri