Põgenen igal ööl oma
unistuste eest,
mil valitseb pimedus
ning kõrvu kostub sinu õrn sosin.
Üritades joosta sinu pilgu eest,
mõistan, et see jälitab mind igavesti.
Süda mul karge
saanud osakeseks ka sinus
ning muuta seda raske.
See tunne,
mis hajutab kogu ülejäänud maailma,
on justkui vanne,
mida murda näib võimatu.
Vihkan hetki, mil sind näen, ja mil mitte.
Seistes mu lähedal,
tunnen kuidas sinu silmad süsimustad mind lämmatavad
ning su naeratus lai hinge välja kisub.
Oled keegi,
kellega vallutaksin suurimad lained
ning atmosfääri õhuga täidaksin.
Jalutad igal sekundil mu mõtetes,
kus teerajaks on igatsus,
ületades lõputa silla,
mis armi sügava südamesse põletab.
Just sina annetasid mulle lootusi ilusaid,
ise neid ka võttes.
Nüüd öelda vaid saan ”Edu sulle, mu armas!”

(kazawa)

 

Kommenteeri