Nii vaikseks kõik on jäänud
Su ümber ja Su sees,
mis oli, see on läinud,
mis tuleb, alles ees.

Päev pole, öö ei ole,
silm nagu seletaks,
kui kuskil mäenõlval
Sa üksi seisataks.

Ja ümber nagu tuuled
Su üle juttu aaks,
ei mõista, siiski kõigest
Sa nagu aru saaks.

Ei mõista, vaatad üles
ja vaatad tagasi.
Ja ohkad endamisi
ja ohkad jällegi…