Sa olid kui mu pisar, mis mu põselt alla langes.
Veeres alla silmast, kus oli ta tegelik koht.
Ja siis kukkus teadmatusse ning kuivas kiiresti.
Seega oli ta unustatud.
Keegi ei mõelnud enam, kui palju kurbust ta õhkas, missugust valu ta väljendas,
sest tulid uued nutupiisad peale.
Ajapikku ka unustati, miks oli see pisar valatud.
Miks oli lastud sel pisaral oma silma kurnata.
Ma tean, et ise ka vahel unustan, aga mitte seda pisarat.
Ta oli eriline!
Ta oli VALUS!
Jättis haava südamesse.
Mitte nagu kõik teised, mis ainult niisutasid kaela ja märjutasid maad.
See pisar kuulus mulle!
Ta jättis jälje, mis sest, et surmahaava näol.
Ma usun, et tegelikult ei tulnud ta silmast.
Arvan, et ta väljus verena südamest…

 

Kommenteeri