See väike maa siin põhjataeva all –
kolmveerand aastat külm ja valkjashall – ,
kus igihaljad on vaid okaspuud,
kus valgust täis on ainult suvekuud,
kus talvepäike tõustes loojub taas,
kus kooliteel on tume jää kui klaas,
kus rahvalauludel on nukker meelelaad -
see on su sünnimaa.
Just sina mõista saad
ta rõõme, muresid ja valusid,
ta linnatänavaid, ta väiketalusid,
ta põlde, metsi, jõgesid ja merd,
ta meelelaadi, talitsetud verd.
Siin on su isamaa, su emakeel -
kui sina neid ei mõistaks,
kes siis veel?

/Leelo Tungal/

 

Kommenteeri