Taevas – õrnpuhas türkiis
hangede roosal kristallil.
Oma taiduriulmas on talvelgi hallil
ja vaid hingega tabatav on nende viis.

Metsade tume karniis
on raamiks sel õhtul, nii kallil.
Valge vaibaga tee avab hangede vallil
härmapitsides hämarduv muistendihiis.

Lumehelbeid, mis on nagu riis,
üha sulab mu lehvivail sallil.
Nüüd on laiumisvabadus tuiskude trallil,
mis mu endagi südame kaasa vist viis.

Jälle väheneb tunnete kriis.
Mõnel kollasel tähekorallil
pilku peatades, kõnnin kui haldjateballil
või määratuavaras jäägaleriis.

Varsti kevade lapsekapriis
viskab kõrgele päikesepalli,
tõukab pärani väravad sulade tallil.
Ja idüllile haprale lõpp tuleb siis.

(Artur Alliksaar)

 

Kommenteeri