Tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa:
üksteise ette tõttavad,
üksteisest nad maha jätavad.
Ma vaatan, kuni väsib silm,
mu mõtte’ tuleb vaimuilm:
tuisk jookseb võidu tuisuga,
ei teine teisest mööda saa.

***

Need lumelained väljal,
nad on nii armsad, hääd,
kui süda on tusas ja palav,
nad jahutavad pääd.
Ja põhjatuul on nii lahe,
nii lahedaks teeb pää;
jah, isegi surm on nüüd mahe
ja isegi hukatus hää.

(Juhan Liiv)

 

Kommenteeri