Imago suhteteraapia välja töötanud dr Harville Hendrix kirjutab oma raamatus “Getting the love you want”, et kõik me otsime täiskasvanuna ühendust nende osade ja omadustega iseendas, mida me lapsena õppisime alla suruma, et vanemaid mitte pahandada ning säilitada nende hoolitsus ja heatahtlik suhtumine.

Kuna laps sõltub üleni oma vanematest, on see talle elu ja surma küsimus. Täiskasvanuks saades hakkame alateadlikult otsima võimalust need osad endaga taasliita ning ühendust teiste inimeste ja kogu universumiga.

Mina versus Sina

Martin Buberi väljendust kasutades vajab iga inimene Sind, et saada tuttavaks oma Minaga. Sellise suhte loomust ei saa kirjeldada kujul “Sina ja Mina” või “SinaMina”. See on Sina-Mina suhe, kus kaks indiviidi on eraldi ja ühenduses samaaegselt. Enamik inimesi tuleb teraapiasse siis, kui on kaotanud Sina-Mina ühenduse oma suhtes või ei koge ühendust end ümbritseva maailmaga. Nad tunnevad end isoleeritu ja üksildasena. Nende suhteid võiks iseloomustada “Mina versus Sina”. Esmane põhjus, miks me ei suuda luua ja hoida Sina- Mina suhet, tuleneb varasest lapsepõlvest, kus meil samuti selline suhe puudus. Kahjuks on enamik inimesi kohanud suhtes olemise raskusi juba oma elu esimese 18 kuu jooksul, mida lapse arengu eksperdid nimetavad kiindumuse etapiks. Intiimse ja turvalise läheduse kogemine ühe või mitme hooldajaga just sellel perioodil on lapsele eluliselt tähtis.

Ideaalis on lapse hooldaja selliselt “häälestatud”, et austab lapse individuaalsust ja täidab tema vajadused momentaanselt. Ta toetab ja pakub lähedust olenemata lapse meeleolust ning julgustab last väljendama kõiki oma tundeid – rõõmu, mängulisust, frustratsiooni, kurbust ja viha. Selline laps ei tunne, et ta on vanematele koormaks, ega ole vahend vanemate rahuldamata vajaduste lahendamisel. Laps tunneb, et teda armastatakse sellisena, nagu ta on, ta on vaba olema tema ise ja samal ajal on ta emotsionaalselt lähedane oma hooldajaga.

Lapsed, kes on sedasi kasvanud, on täiskasvanuna võimelised looma samasuguseid terveid suhteid. Neist kasvavad positiivse enesehinnanguga emotsionaalselt ekspressiivsed täiskasvanud, kes tunnevad end suhetes turvaliselt ja naudivad lähedust teiste inimestega. Nende esmased vajadused on rahuldatud lapsepõlves ja nad ei tõmba endale ligi inimesi, kes on hoolimatud, kriitilised või vägivaldsed.

Kaotatud lähedus

Kahetsusväärselt paljudel meil on olnud “häälestamata” vanemad. Lisaks olime mõnekuuste imikutena pikki päevi lastesõimes ja nädalalasteaedades, eemal kodust ja vanematest. Sellise lapsepõlve korral me mitte ainult ei kaotanud ühendust oma vanematega, vaid ka teatud osadega iseendast, kaotasime oma terviklikkuse. See tekitab täiskasvanuna isolatsioonitunde nii sisemiselt kui ka väliselt.

Ühenduse katkemine lapsepõlves on tingitud kahest fundamentaalsest psühholoogilisest haavast – hülgamine ja sissetungimine. Üldjoontes meie vanemad kas hülgasid meid, jättes täitmata meie vajadused, või hooldasid meid üle, püüdes korvata oma lapsepõlves rahuldamata jäänud vajadusi. Enamik lapsi kannatab mõlema haavatüübi all, kuna üks vanematest kipub olema hülgav ja teine ülehoolitsev. See tekitab lapses segadust, mistõttu ta tunneb, et ühel hetkel teda vajatakse ja teisel enam mitte. Dr Hendrix näeb lapsepõlves katkenud ühendust kui inimprobleemide allikat ja usub, et selle ühenduse teadlik taasloomine ja hoidmine intiimses paarisuhtes on tervenemise allikas.

Kui kaks inimest õpivad, kuidas saavutada ühendus väga sügaval tasandil, kaotab hingevalu, mida nad lapsena kogesid, oma võimsuse. Alateadvusel pole ajataju, ta ei tee vahet olevikul, minevikul ega tulevikul. Kui paar taastab katkenud ühenduse oma praeguses suhtes, tervendavad nad automaatselt trauma, mida kogesid lapsepõlves. Sellise ühenduse kogemisest võib saada võimas vaimne kogemus. Suhtest saab püha ruum. Tervenemine olevikus tervendab mineviku ja kõik suhted.

Oma lapsepõlve rahuldamata vajadused toome me pagasina täiskasvanuelu suhetesse. Me toome kaasa ka oma automaatse kaitsekäitumise, mille lõime juba varases lapseeas valu vältimiseks.

Lõpeta lapsepõlv!

Alateadvuse eesmärk abielulistes valikutes on lõpetada lapsepõlv. Seetõttu valid sa oma elus inimesi, kes meenutavad sulle vanemaid, kes sinu vajadusi lapsepõlves ei täitnud. Meil kõigil on oma arusaam armastusest, oma kõigist teistest erinev armastuse imago. Sinu “pilt” armastusest koosneb su vanemate parimatest ja halvimatest omadustest. Sellest, kuidas sa end nendega erinevates olukordades tundsid, kujundasid taju selle kohta, kuidas tundub, kui sind keegi armastab. Ühel on selles pildis austus ja turvatunne, teisel eemalolek ja hüljatuse tunne, mistõttu armastus tundub kättesaamatu ja seda ei saa usaldada. Imago ehk “see, kuidas armastus käib” ei ole teadlikult kättesaadav, sest asub alateadvuses ning juhib sealt meie valikuid ja käitumist.

Nagu öeldud, otsib alateadvus sulle väsimatult sellist paarilist, kelle abil saaksid terveneda ja taasluua ühenduse tunde. Selleks tekitab alateadvus romantilise tõmbe inimesega, kelle negatiivsed jooned on sarnased sinu vanema(te) nende omadustega, mille tõttu jäid sinu vajadused lapsena rahuldamata. Ehk partnerivaliku määrab alateadlik kokkusobivus lapsepõlves loodud vanema/ hooldaja kujutise ja atraktiivse partneri iseloomujoonte vahel. Seejuures kujundab külgetõmbe intensiivsuse nende negatiivsete iseloomujoonte sobivuse määr, mis on seotud lapsepõlve frustratsiooni tekkimisega. Kui sinu isa oli range ja autoritaarne, mistõttu sa tundsid end tähtsusetuna ja püüdsid iga hinna eest olla talle meele järele, siis valid suure tõenäosusega sellise partneri, kellega pärast armumise faasi – loodusliku valuvaigisti toimeaega – oled samasugustes rasketes tunnetes, sest aktiveeruvad lapsepõlves rahuldamata läheduse, tunnustuse ja turvatunde vajadus. Sinu partner ei pruugi olla autoritaarne, vaid hoopis töönarkomaan või suure sõpruskonnaga seltskonnainimene, kellel ei jätku sinu jaoks lihtsalt aega ega tähelepanu, aga just seda vajad sa oma lapsepõlve tõttu märksa rohkem. Kuna rahuldamata lapsepõlvevajadused on toodud täiskasvanute intiimsesse partnerlussuhtesse lahendamiseks ja kuna valitud partner jagab neidsamu piiranguid, mis tõid frustratsiooni lapsepõlves, taasaktiveeritakse need vältimatult ja seetõttu kogetakse taas frustratsiooni. Sa valid partneri saamaks seda, mida sa ei saanud oma vanematelt, ja tema valib sind saamaks seda, mida tema ei saanud oma vanematelt.

Konflikt – suhte alus

Su partner peegeldab sulle tagasi su allasurutud ja tõrjutud osi. Näiteks kui sind ärritab abikaasa muretus ja minnalaskmine, ei ole sul tõenäoliselt olnud õnne olla muretu laps, kelle eest tingimusteta hoolitseti, ja oled selle osa endas maha matnud. Samal ajal tunned sa partneris puudust just nendest omadustest, mida tema on endas lapsepõlves alla surunud. Kui temal ei lubatud lapsena kurb olla, nutta või hirmu tunda, võid sa igatseda tema pehmet ja abi vajavat poolt. Aga see on peidus ning talle tundmatu ja kättesaamatu. Ta on õppinud olema vapper ja hakkamasaaja. Mõlemad partnerid on püüdnud rääkida teisele oma valust ja sellest, millest neil puudus on, kuid kumbki partner ei ole olnud võimeline kuulama, sest tihti on valu ja igatsus väljendunud kriitika vormis, mis päästab valla kaitses oleku. Partneri kaitsev käitumine – kas siis rünnak või põgenemine nagu ohu korral ikka – teeb meile haiget, sest me teeme järeldusi ja tõlgendusi, kui ei mõista teise käitumist. Nii kaob turvalisus, mida mõlemad partnerid suhtes otsivad, ja tekib võimuvõitlus, mis viib kroonilise konflikti, võõrandumise, paralleelsuhte või lahutuseni. Kui sa ei saa oma suhtes seda, mida tahad, on põhjus selles, et su partner ei taju sind turvalise isikuna. Kui tahate luua teadlikku suhet, et taastada ja hoida ühendust, tuleb teil mõlemal muuta seda, kuidas te end seni kaitsnud olete. See ei ole kerge.

Külgetõmme ja konflikt suhtes annavad tunnistust, et see on paar, kellel on võimalus saada teineteise jaoks õigeteks partneriteks, need on alused, millele luua teadlik pühendunud suhe. Suhtes ilmnev konflikt ja võitlus seisnevad selles, et kumbki partner püüab alateadlikult panna teist kasvama tema täieliku potentsiaalini. Mõlema partneri alateadlik püüe on aidata teist liikuda järgmisele tasandile, olles teisega ühinenud kui kellegagi, kellega turvaliselt vastanduda, saades sel moel suurima väljakutse kasvamise nimel pingutada.

Ühenduse taasloomine paarisuhtes taastab meie sünnijärgse terviklikkuse seisundi, aktiveerides meis kõik need osad, mille oleme kaotanud lapsepõlves, ja võimaldab meil need taas endasse integreerida. Ma pean endas ja oma paarilises nägema seda väikest poissi või tüdrukut, keda on haavatud. Oluline on saada sellest teadlikuks, et mitte jääda haavatud lapseks. Kõige intensiivsem inimestevaheline suhe on paarisuhe, sest Tema on nagu ema ja isa ning meil on võimalik vanad haavad lahti rebida ja terveks ravida. Lõpetuseks tsiteerin Imago suhteteraapia koolitajat Rebecca Searsi: “Ärge arvake, et teete midagi endas korda ja siis loote suhte. Looge suhe ja siis tervenege koos.

(Merike Kärm)

 

Kommenteeri