“Igaühest peab midagi järele jääma, kui ta sureb, ” ütles mulle mu vanaisa. “Laps või raamat, maal või maja, tema enese tehtud müür või kingapaar. Või aed, mille ta on rajanud. Midagi, mida su käed on kuidagi puudutanud, nii et su hingel oleks pärast sinu surma kuhugi minna, ja kui inimesed sinu kasvatatud puud või lille vaatavad, oled sa seal.” 
“Pole tähtis, mida sa teed,” ütles ta, “peaasi, et sa midagi, mis enne sinu käte puudutust oli teistsugune, muudad millekski, mis sarnaneb sinuga, kui sa oma käed ära võtad. Lihtsa muruniitja ning tõelise aedniku erinevus seisabki selles puudutuses, ” ütles ta. “Muruniitjat nagu polekski olnud, aednikust aga jääb kauaks mälestus.”

(Ray Bradbury -  “451⁰ Fahrenheiti”)

 

Kommenteeri