Me suudleme, noored ja armund,
Sinu kodu jalgvärava ees.
Ja suudlevad seal meie varjud
lambivalguses kõnniteel.

Nende üle sinisirelid lõhnavad,
laotub üle neist kütiste suits.
Nende üle seal punavad pihlakad,
huljub uusaasta helendav tuisk.

Meie varjudel põngerjad tatsuvad,
mööda taksona kihutab aeg.
Kikivarvule tõused, ja mäletab
Sinu väikeseid sõrmi mu kael.

Seal me suudleme, suudleme, armund…
Aga võib-olla ongi see hea,
et seal suudlevad vaid meie varjud,
kes meist endist enam miskit ei tea.

(Arvi Siig)

 

Kommenteeri